1600 -1700
- 1608. aastal läks Saku mõis Mekeside suguvõsalt üle Bernhard von Scharenbergi valdusse.
Rootsi ajal oli see osake von Scharenbergidele kuulunud Sausti mõisast ja sest ajast peale võib Saku ajalooos ja selle majanduslikus võimsuses oletada teatavat alla-käiku või vähemalt ebatäielikku ja mitte eriti heaperemehelikku hooldamist. Scharenbergi järel on Saku olnud mitmete pandiomanike käsutuses.
1620.aastate paiku lasid Scharenbergid tuua Saku mõisa oma praegusele kohale, mil Saku härrastemaja maani maha põlenud. Andmed sellest õnnetusest on aja-lukku läinud seoses ühe, tol perioodil aga hästi sageli toimunud nõiaprotsessiga.
1622.aasta suvel on Sakus peetud kuningliku kaelakohtu istungit, kus arutati mõisa teenija Anna (Anne) süüasja, keda süüdistati vanakuradi käsilasena ja vargana. Teenijat süüdistati mõisast 5 hõbelusika, ammelt 5 hõbesõrmuse ning mitme-suguste riidekraami varguses. Varsti pärast varguse toimepanemist süüdatud Saku härrastemaja põlema. Anne ise tunnistanud järgmist: tema juurde astunud taeva-siniste rõivastega vanamees, kes kutsunud teda endaga kaasa minema mõisa õuele, kus pistnud talle kätte tuletungla. Anne võtnud selle, visanud räästasse. Maja süttis ja põles maani maha. Vanamees aga kadunud kui tina tuhka. Kohus mõistis Annele karistuseks elusalt aiataeiba otsa ajamise.
Bernhard von Scharenberg suri 1645.aastal jättes kogu vara noorukesele abikaasale Helenele, kes 1646.aastal abiellus Aaspere mõisniku Johann von Hastferiga. Nii siirdus Saku mõis Hastferitele, kelle käes püsis mõis kogu 18.sajandi teise poole.
Nagu Scharenberg, oli ka Johann von Hastfer kõrge lennuga mees: major, maa-nõunik, aastail 1647-1650 ka rüütelkonna peamees. Lisaks ka piisavalt rikas, sest Aaspere ja Saku kõrval kuulusid talle ka Hageri-Maidla ning Tõdva-Kõnnu mõisad. 1673. aastal jäi mõis tema pojale Adam Bernhardile, kes suri 1676.aastal Stockholmis. Viimased Hastferid, kes Sakuga seotud, olid vennad Karl Johann (suri 1721 Vene vangis) ja Georg (uppus 1709. aastal teel Tallinnast Stockholmi).