1700 – 1800

1700.aastal pantisid vennad Karl Johann ja Georg Hastferid mõisa Heinrich Berend von Schulmannile.  1709.aastal suri Berend von Schulmann ja Saku mõisa pandiõigus läks üle tema pojale, maanõunikule ja aastail 1713-1715 ka Eestimaa rüütelkonna peamehele Berend Johann von Schulmannile.  1733.aastal müüdi mõis ja uueks omanikuks sai Adam Johann von Hueck.

Adam Johann Hueck  ( 1702 – 1764 )

Tallinna mõjuvõimsa kodaniku Adam Johann von Huecki valdusesse jäi mõis tõenäoliselt lühikeseks ajaks.

Hueckid polnud toona, kui nad Saku enda kätte said, veel aadlikudki.  Tegemist on Westfaalist pärit põlise kaupmeeste suguvõsaga, kellest Lübeckist on teateid 17.sajandi algupoolelt.  Tallinnas kohtas neid alates 1656.aastast.  1816.aastal said nad Vene aadlitiitli, kuid Balti aadlimatriklitesse pole neid päris lõplikult kantudki.

Abielust Anna Christinaga sündis Adam Johanni perre neli last : kolm poega ja üks tütar.

Saku mõisa Jahisaali ja Konjakisalongi vahelised uksed on vanemad kui mõisa-hoone ise.  Need uksed  pärinevad aastatest 1730-1764, mil mõisa omanikeks olid perekond Hueck’id (Adam Johann Hueck).

Saku mõisa konjakisalongi omapärane tammepuust tumeda lakiga viimistletud uks , mida ümbritseb renessanss-stiililaadselt kujundatud raamistus.  Mõlemad ukse-tiivad on jaotatud kolmeks tahvliks.  Tahvlitel ja supraportel on igal ühel erineva kompostistiooniga põletatud joonisega maaling.

Uks on aastate eest puhastatud ja restaureeritud.  Töö käigus avastati sellel signatuur „J.Hueck“, mis fikseerib meistri nime.  Tollel ajal oli kombeks uut hoonet ehitades võtta vanalt hoonelt detaile ning arvatavasti nii need uksed selle mõisa härrastemajja sattusidki.

Analoogne uks asub ka Hueckidele kuulunud linnamajas , Lai tn. 29, mille ajaloo selgitamisel tõestati, et nii see kui ka Saku mõisa äsja kirjeldatud uks on sama meistri J.Huecki kätetöö ning pärineb 18.sajandi lõpust kui laialdaselt levisid mustrite põletusaparaadid ning nendega kaasas käivad mustrite eeskujude albumid.

Peale A.J.Huecki surma (1764) müüsid pärijad mõisa parun Otto Magnus von Rehbinderile.  Rehbinderite perekond oli Eestimaa kubermangu üks rikkamaid ning lisaks Vääna jõe kaldal asuvale suursugusele Saku mõisale kuulus neile veel mitmeid mõisaid nii Eestis, Soomes kui Rootsis.

Otto Magnus von Rehbinder  ( 1727 – 1792)

Otto Magnus oli Saksi-Weimari kammerhärra ja salanõunik ning 1787. aastal sai ta teenete eest õukonnas keiser Joseph II käest riigikrahvidiplomi.   1765. aastal ostis Otto Magnus von Rehbinder, edumeelne ja põhjatult rikas mees, kellele juba varem kuulusid Eestimaal kümmekond mõisa, lisaks ka Saku mõisa.  Kuni 1843. aastani oli valdus koos naabermõisa Saue  ja Jälgimäe mõisaga Rehbinderite valduses.

Rehbinderite krahvitiitli saamislugu ühendab ühe Eesti aadliperekonna tänu armastusloole otsapidi nii Saksa-Rooma keisririigi kui Prantsusmaa kuningriigi valitsejatega.

Otsapidi on sellesse saagasse seotud kaks maailma ajaloos väga tuntud isikut – Saksa-Rooma keiser  Joseph II (1741-1790) ning Prantsuse kuninganna Marie Antoinette (1755-1793), kes teatavasti kaotas elu Prantsuse revolutsiooni turbu-lentsetel aegadel giljonitiini läbi.

Nimelt soovis Otto Magnus von Rehbinderi noorim poeg  Karl Friedrich von Rehbinder abielluda Põhja-Brabantist pärit Nassau-Oranje aadliperekonna liikme krahvinna Gertrude von Nassau zu Leckiga (1768-1837).

Kuigi Otto Magnus von Rehbinderile kuulusid Udriku, Imastu, Polli, Saku , Liigvalla ja Vanamõisa mõisad, pidasid kosilased seda väheseks ning arvasid, et kohane oleks, kui tulevasel abikaasal oleks vähemalt krahvitiitel.

Gertrude oli printsess Marie Antoinette sõbranna ja kauge sugulane.  Marie Antoinette omakorda Saksa-Rooma keisri Joseph II õde. Seepärast andiski Saksa-Rooma keiser Joseph II 1787. aastal oma

õe palvel Karl Friedrichi isale, Udriku mõisahärrale Otto Magnus Rehbinder zu Uddrich’ile (1727-1792) krahvitiitli. Seeläbi sai krahviks ka Otto Magnuse poeg Karl Friedrich ning õnnelikud pulmad peeti 1786. aastal  Lausanne’is ning koos elati õnnelikult elu lõpuni.

Otto Magnus von Rehbinder ise oli abielus kaks korda ja seitsme lapse isa.  Esimene naine oli  Agneta Helena von Bistram ning teine naine oli Otto Magnusel  vabapreili Sophie Katharina Dorothea von der Pahlen.

Abielust Palmse Sophie Katharina Dorothea von Pahleniga sündisid kaks poega

    • Gustav Diedrich von Rehbinder (1756 – 1826)
    • Karl Friedrich von Rehbinder (1764-1841)

kellest vanemale,  Gustav Diedrichile, pärandas isa Udriku mõisa ja nooremale Karl Friedrichile, Saku mõisa.

Krahv Otto Magnus von Rehbinderi valitsusaeg Saku mõisas erines hoopis eelmiste mõisaomanike valitusest.  Rehbinderite aeg oli mõisa õitseajastu. Tavalise 20 teenija asemel oli Sakus neid 69. Mõisa hoonestusse kuulusid 18.-19.sajandi vahetusel 7 kivihoonet ning 11 puithoonet.

Gustav Diedrich von Rehbinderile kuulusid kokku 14 mõisa Eestimaal,  Kadrina kihelkonnas Virumaal Polli,  Udriku, Neeruti mõis ja Läänemaal Lautna ja Seira ja Vanamõisa mõis, kus Gustav Dietrich von Rehbinder juurutas 1805.aastal oma mõisates ühe esimesena Eestis rehepeksumasina.

Otto Magnuse pojapoeg Paul Eduard von Rehbinder lasi  1820.aastatel püstitada kõrgklassitsistliku esindusliku Saku mõisahoone, mis on Eesti üks kaunimaid.

Krahv Karl Friedrich von Rehbinder  (10.nov 1764 – 18.nov 1841 )

Krahv Karl Friedrich von Rehbinder oli baltisaksa päritolu Saku, Saue, Rahula ja Jälgimäe mõisnik.

Karl Friedrich von Rehbinder sündis Saksi-Weimari kammerhärra ja salanõuniku Otto Magnus von Rehbinderi (1727-1792)  ja vabapreili Sophie Katharina Dorothea von Pahleni (1737-1768) pojana.

Tänaseni säilinud härrastemaja määratakse enamlevinud legendi kohaselt valminuks krahv Paul Eduard von Rehbinderi tellimusel vahemikus 1825–1830 ning arhitektiks arvatakse olnud olevat Carlo Rossi. Siiski ei saa seda dateeringut õigeks pidada kuivõrd mõisa hind ei ole vahemikul

1820–1845 praktiliselt muutunud – see on mõlemal juhul veidi üle 90 000 hõberubla. Niisugune hoone maksis aga toonastes hindades vähemalt 35 000 hõberubla. Seega pidi häärber valmima enne aastat 1820. Pigem oli ehitise tellijaks juba krahv Karl Friedrich von Rehbinder (srn 18.11.1841; maetud perekonna-rahulasse Keila kirikuaias), kes ei saanud oma elukoha poolest alla jääda oma vanemale vennale krahv Gustav Dietrich von Rehbinderile. Viimane oli lasknud oma kodu Udrikul väikese paleena välja ehitada. Samuti oli Karl Friedrichi abi-kaasa, Nassau krahvitar ja Lecki valduste pärijanna, harjunud tunduvalt uhkema elujärjega kui seda juba veidi vanamoodne Saue või lausa elamiskõlbmatu häärberiga Saku taolised provintsimõisad sajandivahetusel pakkuda võisid.

Saku mõisa püstitatud elamu kuulub kahtlemata õnnestunuimate klassitsistlike hoonete hulka, mis kunagi Eestimaale püstitatud on. See omakorda sunnib otsima tema kavandajat Venemaa tolleagsete nimekamate arhitektide hulgast. Võimalik, et selleks oli 1780. aastal St. Peterburgi saabunud Giacomo Quarenghi (1744–1817), keda teatakse olevat ka Tallinna toomkirikus asuva admiral Samuel Greighi monumendi kavandi autori.

Krahv Karl Friedrich von Rehbinder rajas oma Saku mõisa õllekoja ja paljud eestimaalased ilmselt on kursis, et just sellest ettevõtmisest on alguse saanud Eesti vanim järjepidevalt ühes asukohas tegutsev õlletehas – Saku Õlletehas.

Karl Friedrich von Rehbinder oli abielus Geertruid Franqcoise Elisabeth van Nassau-La Lecq’ga ning koos elati õnnelikult elu lõpuni. Abielust sündis viis last (neli poega ja üks tütar):

    • Krahv Otto Albrecht Friedrich von Rehbinder (14.detsember 1786 Tallinn – 25.jaanuar 1813 Jälgimäe mõis) , Jälgimäe, Saue ja Rahula mõisnik.
    • Krahv Paul Eduard von Rehbinder (27. jaanuar 1794 Saue mõis – 28. aprill 1870 Tallinn), Saku, Saue ja Riidaku mõisnik.
    • Krahv Gustav Konstantin von Rehbinder (14. veebruar 1795 Saue mõis – 12. detsember 1822 Jälgimäe mõis), Jälgimäe mõisnik.
    • Krahv Carl Jacob August von Rehbinder (ristiti 19. juunil 1797 Saue mõisas; suri 22. oktoobril 1799).
    • Krahvitar Karoline Luise von Rehbinder (16. veebruar 1802 Saue mõis – märts 1877), abiellus krahv Carl Theodor von Manteuffeleliga (1798–1868) ja hiljem Julius Johan Fehstiga (surnud 1866).

Mees, keda rahvas mäletas „kardetava krahvina“ , rajas ka väikse õllekoja.

Paul Eduard Rehbinder sai mõisa 1820.aastal oma isalt krahv Karl Friedrich Rehinderilt (1764-1841), kes pidas ise edasi Saue mõisa.

Rehbinderite käes olid Saku Mõis ja mõisa maad kokku pea 80 aastat (1765-1843), kuid suurustlev ja pillav eluviis sundis neid 1843. aastal müüma Sakus olevad valdused Rudolf von Patkulile.

Viimane hoidis mõisa kui investeeringut enda valduses 7 aastat ning müüs selle siis koos suure vaheltkasuga 1850. aastal Carl von Baggehuffwudt´ile, kelle järeltulija Valerio jäi ühtlasi ka Saku mõisa viimaseks mõisnikuks.